Jüri Vendelin
Ajakirja Siluett fotograaf 1979-1990Oli 70 aastate lõpupool. Minu fotolabor asus ühes Pärnu mnt. keldris. Laborisse pääses mööda pimedat ja kõledat koridori. Olin üllatunud kui kuulsin koputust pimiku uksele. Külalisteks olid daam koos tütrega, kellele pilku heites aimasin oma fotograafi vaistuga ette muinasjutu “Inetu pardipoeg” taassündi, kus pardipoeg osutus üles kasvades hoopis ilusaks luigeks.
Daam teadis, et pildistan ajakirjale „Siluett“ ning see oligi ajendiks mind üles otsida. Kuidas oleks kui proovida tüdrukut pildistada moeajakirjale? Minu elus on olnud kaks juhust, kus ema on tütre protezhee. Pöörduti oletusega, et fotograaf ongi otsustaja, et keda võtta fotosessioonile ja keda mitte. Nii see ei olnud. Tagantjärele mõeldes – tänu jumalale. Soovitasin võtta ühendust „Silueti“ kunstniku Mari Kanasaarega. Üsna pea kohtasin seda kleenukest tüdrukut juba koos Kanasaarega . Pildistasime „Laste siluetile“. Kaanefotot. Pildistamine toimus kitsastes Müürivahe tn. asuvates „Silueti“ ruumides. Mida kujutas tolleaegne pildistamines? Esiteks, kogu „Silueti“ ajaloo jooksul polnud meie käsutuses fotostuudiot. Professionaalset stuudiot polnud Tallinnas üldse olemas. Isegi stuudiovalgustust polnud olemas.
Tehes seda kaanefotot olin sunnitud lükkama pildistamise õhtuks. Nimelt, ORWO film, mida ma kasutasin, oli järjekordselt praak. Päeval pildistades oleks Ly nägu muutunud kollakaks. Selle vea kompenseerimiseks tuli pildistada õhtul. Valgus muutub siis sinakaks(filtreid ju ka polnud)...Ly esimene pildistamine ja kohe jama! Tüdruk oli stoiline ja rõõmsameeleline sellegi poolest. Ly patsidesse olid põimitud lilled. Lille punaselt oli õhtusinine „hamsanud“ suure spektriosa , erkpunane riietus ja lilled muutusid külmemaks, roosamaks....“Silueti“ kaanelt vaatas vastu pehmete näöjoontega, mahedas koloriidis pildistatud tüdruk. Tulemus oli OK! Arvan, et kohe pärast esimest
pildistamist, sulandus Ly moemaja seltskonda. Tema eriline iseloom oli juba siis temaga kaasas. Aastatega on „Silueti“ pildistamistel käinud palju tüdrukuid. Paljusid ma ei mäleta. Ly oli üks vähestest, kes muutus üsna pea „Silueti“ nn. „raudvaraks“.
Võiks ju öelda, et ta oli ilus, kohusetundlik, töökas, andekas...Sellest ei piisanuks, et moemaailmas läbi lüüa. Isegi nõuka-ajal mitte. Äkki hoopis agressiivne, läbilöögivõimeline... ? Vastupidi. Ly sümboliseeris võtteplatsil rahu ja tasakaalukust. Tema vaikne jutt pani ennast kuulama. Tema seisukoht muutus üldiseks seisukohaks. Räuskajale vastas ikka oma rahulikul moel. Selle rahulikkuse taga peitus läbimõeldus ja enesekindlus. See mõjus. „Silueti“ aegses moemaailmas oli palju toredaid tüdrukuid. Paar-kolm aga tõusid silmnähtavalt esile. Nad olid erilised. Nende erilisust ma formuleerisin endale nii – nad on aristokraatlikud.
Ly oli kahtluseta väga aristokraatlik. Alateadlikult tunnustasid seda kõik.
