Aigi Heinonen

Ly onutütar

Ly on alati olnud minu elus. Ly lihtsalt sündis mõni kuu enne mind ja oli selleks ajaks juba olemas kui meie emmed meid kokku viisid. Me oleme nõod. Seepärast on ka Ly olemasolek ise-enesest mõistetav olnud. Aga sellest hoolimata, erinevalt paljudest teistest inimestest, on Ly minu jaoks alati midagi enamat tähendanud. Tema vaikne käsi on mind alati kuhugi juhtinud. Ma arvan, et ta seda ise ei teadnudki.
Algul mõjutas meid muidugi tema ema, kes õues kühvli-ämbri tülide lahendamiseks lubas liivakasti otsekohe kapi otsa tõsta. Aga edasi mäletan, et ma tahtsin kohtuda Ly’ga. Tahtsin osata samu asju sama hästi teha, õppida temalt kõike – nukuriiete joonistamist ja siis juba õmblemist, kuuseküünalde valmistamist ja kuuse ehtimist otse metsas, laulikusse ilusate tähtede moodustamist, heatahtlikkust ja vankumatust eriarvamuste lahendamisel. Tasapisi, saades täiskasvanuks, oskasin näha Ly meisterlikkust terves tema käitumises – taktitundes, suunamises, tasakaalus, julgustamises. Koos olemine tähendas alati seda, et me tegime midagi (mulle) uut ja seejuures ilusat. See muutis mind siis.

Aga nüüd, keskealisena mõistan, kui palju romantilisi, teedrajavaid ning ilusaks ja heaks tegevaid asju tõi Ly minu ellu. Ja selle najal ma oma elu elan, olles tänulik, et Ly avas mulle tee nende juurde. Mul on nüüd terve hulk ristikesi, millega saan täita oma „tee ja naudi elus neid asju“ loendit ükskord tagasi vaadates. Ja ikka mõeldes, kuidas me Ly’ga ...

Ly viis mind õmbluskursustele kui olime 14 aastased. Seepärast sain nõuka-ajal õmmelda oma lastele ilusaid seelikuid ja teksapükse. Milline eelis!

Nõuka aja lõppedes, tegi Ly esimesi pikki, terve-päevaseid meigi ja moe kursuseid sõpradele. Need asendasid pimeda vannitoa mökerdamised ja proovimised. Meist alles said siis naised! Tassisin sõpru, nende emasid ja ämmasid kursustele. Oh, kuidas me kõik pärast õitsesime.

Ly viis mind spordi juurde, sain teada et sport võib olla isegi meeldiv. Muidugi võiks arvata, et ta viis mu tantsima. Ei. Ma ei sallinud siis mingitki sportlikku liigutamist. Aga Ly kutsus mu endaga trenni kaasa. Nii me käisimegi 3 aastat judo trennis, treeninglaagrites ja võistlustel. Ja nüüd 30 aastat hiljem, võin ma öelda, et nii sain spordi oma ellu.

Ly oli nagu romantiliste jutustuste ilus kangelanna, nagu Tuhkatriinu, kes tõelises elus ka tegelikult eksisteeris. Ta pani inimesi ennast kindlamalt tundma. Tema väärikas olek ja elu pani uskuma, et „hea on ilus“ ja et nii on võimalik elada.

Kuigi meie ühise tee rajad on jõudnud nüüd nukuriietest edasi, kuhugi „muuda end inimesena“ radadeks, on see meeldiv ja magus tee. Teekond Ly’ga ei ole veel lõppenud. Ta mõjud veel kestavad. Ja naeratan alati, kui leian end midagi tehes mõtlemas, et „Ly’le oleks see ka meeldinud“.