Krista Kajandu
Tallinna Moemaja kunstnik 1969 – 1983; peakunstnik 1983 - 1994Minu tutvus Ly´ga algas päevast, mil ema Maie ta tööle kaasa võttis ja temast täiesti loomulikul moel ning sõna otseses mõttes kasvas moemaja mannekeen. Esialgu tüdruku-, siis neiu ja hiljem juba kauni noore naisena kuulus ta lahutamatult Tallinna Moemaja juurde.
Ly sobis sellesse keskkonda nagu valatult – ega mujal kui moe- ja ilumaailmas poleks tema tulevikku ette kujutanudki. Talle omasel malbel moel sai Ly´st kõigi kunstnike asendamatu abimees ja parem käsi moedemonstratsioonide korraldamisel. Kuigi ta ei olnud tänapäevases mõistes liidritüüpi inimene – Ly ei käskinud, kamandanud ega surunud iial oma arvamust peale - , kuuletusid teised tüdrukud talle kuidagi endastmõistetavalt. Ly tunnetas hästi lava ja muusikat ning - mis kõige olulisem! -, kui üks asi oli tema kätte usaldatud, ei pidanud selle pärast enam südant valutama. Oli hea kindel tunne: „Ly teeb ära!“. Kusjuures tehtud sai alati hästi.
Kui ma peaksin Ly´d ühe sõnaga iseloomustama, siis oleks see loomulikkus. Kummaline vastuolu, aga võib-olla oli just see tema kui meigikunstniku kõige suurem trump: tuua oma professionaalseid oskusi mängu pannes esile inimese loomulik ilu. Tema endaga oli ju täpselt samamoodi: alati maitsekas, hoolitsetud ja kena, aga mitte keegi isegi ei juurelnud selle üle, kuidas või milliste vahenditega Ly selle saavutas. Mulle tundub, et oma naiseliku tarkusega, sest mis oleks ilu ilma tarkuseta väärt?
Peale kõige muu valdas Ly suurepäraselt elu mõnusaks tegemise oskusi: ta kokkas hästi, oli oma külalistele hea perenaine, tema kodu oli soe ja hea käega sätitud, tema lähedased armastatud ja hoitud. Ja kui me käisime pikkadel moemaja reisidel, mis vahel kestsid tõesti nädalaid, siis ei istunud ta rongis ega bussis kunagi käed rüpes, ikka kudus või heegeldas midagi. Ta oskas ilusti elada.
