Margit Kilumets
Ajakirjade Stiil ja Eesti Naine ajakirjanik 1996 – 2008Muidugi olin ma teda „Kalevi“ spordihallis moedemonstratsioonidel imetlenud. Kes nõukaaja tüdrukutest poleks kasvõi õige pisut mannekeene kadestanud? Aga meie kolleegisuhted Ly´ga algasid Tallinnas Lauteri tänava kodustes toimetuseruumides noorele ajakirjale „Stiil“ elu ja hingamist sisse puhudes.
Ly´le ei meeldinud varahommikuti tööle tulla. Aga kui ta ilmus, oli temas värskust ja rahulolu, sest ta teadis, mida päevalt tahta. Või järgmiselt aastalt. Või elult üldse.
Ta tahtis olla – ja oligi! – oma erialal tunnustatud tegija, kelle arvamust hinnati ja kelle sõnal oli ilumaailmas kaalu. Ta nautis iga meelega oma mõnusat kodu Kosel, mille rajamisele nad Raivoga nii palju aega ja energiat olid kulutanud. Alatihti kohtasin teda poes, käes nimekiri heast-paremast, mida õhtuks külalistele pakkuda.
Millegipärast meenub Ly´le mõeldes mulle viimasel ajal aga hoopis üks teistsugune situatsioon, mille ta endale omasel pehmel kombel delikaatselt lahendas. Nimelt oli Ly esimene inimene, kes söandas võtta pintsetid ja õgvendada mu kulmupuhmaid. See oli ebameeldiv toiming, millest ajapikku sai meie väike rituaal. Ma sõitsin enne televõtet või pildistamist Ly juurde Kosele. Tal oli alati midagi head pakkuda ja kui me olime lobisenud ning ma olin imetlenud valgeid tulpe ta vaasides, pani Ly mind valguslaiku istuma ja siis see algas. Kõigepealt kulmukaared kauniks, siis silmad, põsed ja huuled. Ning uskuge: ma lahkusin Ly juurest eranditult alati enesekindla ja rahuolevana. Ta valdas nii meisterlikult seda peent kunsti panna inimesed endasse uskuma.
